Prantsuse keel
Prantsuse keel kuulub indoeuroopa keelkonna romaani keelte rühma. Seda kasutab igapäevase keelena umbes 274 miljonit inimest. Lisaks Prantsusmaale on see Haiti riigikeel ja üks riigikeeli Belgias, Šveitsis, Luksemburgis, Kanadas ja mitmes Aafrika riigis. Prantsuse keel on ka paljude rahvusvaheliste organisatsioonide (ROK, WTO, FIFA, ÜRO, Aafrika Liit, EBU, ESA, UPU jpt) töökeel.
Enne seda, kui Caesar 52. aastal eKr Gallia (tänapäeva Prantsusmaa) vallutas, rääkisid Gallia hõimud paljusid keldi keeli. Roomlastest vallutajad rääkisid aga prestiižset ladina keelt. Vallutusele järgnenud sajandite jooksul levis vallutajate keel üle maa ning suurenes ka vulgaarladina (rahvaladina) kandepind.
4. sajandi lõpus tungisid Lääne-Euroopasse germaani hõimud. Prantsuse keele arengu seisukohast olid neist kõige olulisemad frangid, kes asusid elama tänapäeva Prantsusmaa põhjaossa. Frankide keelel oli suur mõju piirkonnas räägitavale ladina keelele, muutes niihästi selle hääldust, süntaksit kui ka sõnavara. Ladina keele erinevus igapäevakeelest üha suurenes, kuni arenes välja vanaprantsuse keel.
Esimest korda on uut romaani keelt mainitud 813. aastal Toursi nõukogu ajal, mil seda nimetatakse lingua romana rustica 'ks. Nõukogu võttis vastu ka otsuse, et preestrid peavad teenistusi läbi viima selles samas lingua rustica 's. Lihtrahvas lihtsalt ei mõistnud klassikalist ladina keelt. Seega soodustas kirik rahvakeele levikut, mille tulemusel õpetlaste väärtustatud klassikalise ladina keele olulisus vähenes järjest. Võib öelda, et 9. sajandil valitses Prantsusmaal kakskeelsus: ladina keel iseloomustas eliiti, see oli kirjanduse ja asjaajamise keel; rahvas rääkis nn vulgaarkeeli, milles varsti ka kirjutama hakati. Esimene kirjalik tunnistus vanaprantsuse keelest on 842. aastast pärinev "Strasbourgi vanne" ("Serments de Strasbourg"). Esimesed olulised kirjandusteosed olid kangelaslaulud. Neist kuulsaim on umbes 12. sajandil kirjutatud "Rolandi laul".
1204. aastal liideti Prantsuse kuningriigiga Normandia. Sellest ajast on prantsuse keele sõnavarasse jäänud umbes 150 Skandinaavia päritolu sõna, mis on seotud eeskätt merenduse ja põlluharimisega.
1539. aastal kirjutas kuningas François I alla Villers-Cotterêts' määrusele, millega määrati prantsuse keel kohtumõistmise ja asjaajamise keeleks (enne seda oli see staatus olnud ladina keelel). 17. sajandil suurenes üha prantsuse keele olulisus teaduses ja hariduses. Murrangulise tähtsusega oli René Descartesi 1637. aastal ilmunud "Le Discours de la méthode" ("Arutlus meetodist"). See on esimene prantsuskeelne filosoofiateos, varem oli selliseid raamatuid kirjutatud üksnes ladina keeles. Descartes oli samuti kirjutanud selle teose esialgu ladina keeles, kuid otsustanud tsensuuri tõttu kirjutada ümber prantsuse keelde. Ta teadis, et eliit ei loe "rahvakeeles" kirjutatud raamatut, mida tema ideedest huvitatud kirjaoskajad said seetõttu lugeda tsenseerimata kujul.
Mõni aasta varem, 1635. aastal, oli kardinal Richelieu asutanud Prantsuse Akadeemia, mille ülesanne on siiani prantsuse keele normimine. Olgugi et ühtlustatud prantsuse keel oli ametlik riigikeel, näitas 1794. aasta küsitlus, et 28 miljonist elanikust rääkis riigikeelt kõigest 3 miljonit ning et arvukad dialektid olid ikka elujõulised. Tasub mainida, et normitud kirjakeel põhines eelkõige Pariisi ümbruse keelel. Dialektid olid seetõttu eriti levinud Lõuna-Prantsusmaal.
1789. aasta Prantsuse revolutsiooniga suurenes surve ühtse prantsuse keele kasutamiseks. Ühtses keeles nähti olulist rahva ühendamise vahendit. Jakobiinid nimetasid prantsuse keelt "valgustuse universaalseks keeleks" ja seda peeti kõigile kohustuslikuks emakeeleks. Murrete kasutamist peeti sotsiaalseks tagasiminekuks, sest neid seostati vana režiimiga.
Sellal kui prantsuse keelt kõneles kogu tsiviliseeritud Euroopa, leidus Prantsusmaal enesel kõigest kolm miljonit (11% rahvastikust) "puhta prantsuse keele" kõnelejat, kellest suur osa ei osanud seda õigesti kirjutada. 1880. aastal kõneles prantsuse keelt vabalt 8 miljonit inimest (20% Prantsusmaa rahvastikust).
19. sajandi Euroopas oli prantsuse keel suure tähtsusega. Diplomaatiakeelena pidas aristokraatia selle õppimist hädavajalikuks. (Prantsuse keel oli vahetanud ladina keele kui diplomaatia keele välja 18. sajandil.) Veel Venemaa-Jaapani sõja lõpetanud Portsmouthi rahuleping kirjutati prantsuse keeles. Prantsuse keele kandepind suurenes sel perioodil ka mitmete piirkondade koloniseerimise tõttu. Olukord muutus aga pärast teist maailmasõda. Ühest küljest oli see tingitud Ida-Euroopa frankofiilse eliidi massilisest tagakiusamisest ja hukkamisest, kuid veel olulisem oli Ameerika Ühendriikide mõjuvõimu kasv ning inglise keele tõus rahvusvaheliseks suhtluskeeleks.
Enne seda, kui Caesar 52. aastal eKr Gallia (tänapäeva Prantsusmaa) vallutas, rääkisid Gallia hõimud paljusid keldi keeli. Roomlastest vallutajad rääkisid aga prestiižset ladina keelt. Vallutusele järgnenud sajandite jooksul levis vallutajate keel üle maa ning suurenes ka vulgaarladina (rahvaladina) kandepind.
4. sajandi lõpus tungisid Lääne-Euroopasse germaani hõimud. Prantsuse keele arengu seisukohast olid neist kõige olulisemad frangid, kes asusid elama tänapäeva Prantsusmaa põhjaossa. Frankide keelel oli suur mõju piirkonnas räägitavale ladina keelele, muutes niihästi selle hääldust, süntaksit kui ka sõnavara. Ladina keele erinevus igapäevakeelest üha suurenes, kuni arenes välja vanaprantsuse keel.
Esimest korda on uut romaani keelt mainitud 813. aastal Toursi nõukogu ajal, mil seda nimetatakse lingua romana rustica 'ks. Nõukogu võttis vastu ka otsuse, et preestrid peavad teenistusi läbi viima selles samas lingua rustica 's. Lihtrahvas lihtsalt ei mõistnud klassikalist ladina keelt. Seega soodustas kirik rahvakeele levikut, mille tulemusel õpetlaste väärtustatud klassikalise ladina keele olulisus vähenes järjest. Võib öelda, et 9. sajandil valitses Prantsusmaal kakskeelsus: ladina keel iseloomustas eliiti, see oli kirjanduse ja asjaajamise keel; rahvas rääkis nn vulgaarkeeli, milles varsti ka kirjutama hakati. Esimene kirjalik tunnistus vanaprantsuse keelest on 842. aastast pärinev "Strasbourgi vanne" ("Serments de Strasbourg"). Esimesed olulised kirjandusteosed olid kangelaslaulud. Neist kuulsaim on umbes 12. sajandil kirjutatud "Rolandi laul".
1204. aastal liideti Prantsuse kuningriigiga Normandia. Sellest ajast on prantsuse keele sõnavarasse jäänud umbes 150 Skandinaavia päritolu sõna, mis on seotud eeskätt merenduse ja põlluharimisega.
1539. aastal kirjutas kuningas François I alla Villers-Cotterêts' määrusele, millega määrati prantsuse keel kohtumõistmise ja asjaajamise keeleks (enne seda oli see staatus olnud ladina keelel). 17. sajandil suurenes üha prantsuse keele olulisus teaduses ja hariduses. Murrangulise tähtsusega oli René Descartesi 1637. aastal ilmunud "Le Discours de la méthode" ("Arutlus meetodist"). See on esimene prantsuskeelne filosoofiateos, varem oli selliseid raamatuid kirjutatud üksnes ladina keeles. Descartes oli samuti kirjutanud selle teose esialgu ladina keeles, kuid otsustanud tsensuuri tõttu kirjutada ümber prantsuse keelde. Ta teadis, et eliit ei loe "rahvakeeles" kirjutatud raamatut, mida tema ideedest huvitatud kirjaoskajad said seetõttu lugeda tsenseerimata kujul.
Mõni aasta varem, 1635. aastal, oli kardinal Richelieu asutanud Prantsuse Akadeemia, mille ülesanne on siiani prantsuse keele normimine. Olgugi et ühtlustatud prantsuse keel oli ametlik riigikeel, näitas 1794. aasta küsitlus, et 28 miljonist elanikust rääkis riigikeelt kõigest 3 miljonit ning et arvukad dialektid olid ikka elujõulised. Tasub mainida, et normitud kirjakeel põhines eelkõige Pariisi ümbruse keelel. Dialektid olid seetõttu eriti levinud Lõuna-Prantsusmaal.
1789. aasta Prantsuse revolutsiooniga suurenes surve ühtse prantsuse keele kasutamiseks. Ühtses keeles nähti olulist rahva ühendamise vahendit. Jakobiinid nimetasid prantsuse keelt "valgustuse universaalseks keeleks" ja seda peeti kõigile kohustuslikuks emakeeleks. Murrete kasutamist peeti sotsiaalseks tagasiminekuks, sest neid seostati vana režiimiga.
Sellal kui prantsuse keelt kõneles kogu tsiviliseeritud Euroopa, leidus Prantsusmaal enesel kõigest kolm miljonit (11% rahvastikust) "puhta prantsuse keele" kõnelejat, kellest suur osa ei osanud seda õigesti kirjutada. 1880. aastal kõneles prantsuse keelt vabalt 8 miljonit inimest (20% Prantsusmaa rahvastikust).
19. sajandi Euroopas oli prantsuse keel suure tähtsusega. Diplomaatiakeelena pidas aristokraatia selle õppimist hädavajalikuks. (Prantsuse keel oli vahetanud ladina keele kui diplomaatia keele välja 18. sajandil.) Veel Venemaa-Jaapani sõja lõpetanud Portsmouthi rahuleping kirjutati prantsuse keeles. Prantsuse keele kandepind suurenes sel perioodil ka mitmete piirkondade koloniseerimise tõttu. Olukord muutus aga pärast teist maailmasõda. Ühest küljest oli see tingitud Ida-Euroopa frankofiilse eliidi massilisest tagakiusamisest ja hukkamisest, kuid veel olulisem oli Ameerika Ühendriikide mõjuvõimu kasv ning inglise keele tõus rahvusvaheliseks suhtluskeeleks.
Maa (piirkond)
-
Benin
Beninini riigikeel on prantsuse keel, kuid põliskeeled nagu foni ja joruba keel on samuti laialt levinud. Riigi suurim religioon on roomakatoliiklus, millele järgnevad islam, voodoo ja protestantism. Benin on ÜRO, Aafrika Liidu, Islami Koostöö Organisatsiooni, Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni, Saheli ja Sahara Riikide Ühenduse, Aafrika Naftatootjate Organisatsiooni liige. -
Burundi
Asukoha tõttu ja territooriumi kuju järgi nimetatakse Burundit ka Aafrika südameks. -
Djibouti
19. sajandil rajas Prantsusmaa Djibouti alale Prantsuse Somaalimaa protektoraadi. 1967 pandi sellele nimeks Afar ja Issa. 27. juunil 1977 riik iseseisvus ja võttis nimeks Djibouti. -
Ekvatoriaal-Guinea
Ekvatoriaal-Guinea hõlmab mandriosa, Mbini, rannikulähedased saared Corisco (Mandyi), Elobey Grande ja Elobey Chico ning Bioko ja Annobóni saare. Mbini ala on valdavalt 600–900 m kõrgune mägismaa, Kristallmägedes ulatub kõrgus üle 1500 m-ni (kõrgeim tipp Mitra, 1200 m). Mägised on ka saared. Riigi suurim saar on Bioko, mis paikneb Mbinist rohkem kui 180 km loodes. Bioko koosneb kolmest liitunud vulkaanilisest massiivist, seal asub ka riigi kõrgeim tipp Pico Basilé (3008 m). Mbini keskosas voolab Mbini jõgi. -
Elevandiluurannik
Riik piirneb läänes Libeeria ja Guineaga, põhjas Mali ja Burkina Fasoga ning idas Ghanaga. -
Gabon
Gabon on väikese rahvaarvuga hõredalt asustatud riik. Suurem osa elanikest on bantud. Linnaelanike osakaal rahvastikus on umbes 87%. -
Guinea
Guinea piirneb läänes Guinea-Bissauga, põhjas Senegali ja Maliga, idas Elevandiluurannikuga, lõunas Libeeria ja Sierra Leonega ning edelas Atlandi ookeaniga. -
Kamerun
-
Kesk-Aafrika Vabariik
Kesk-Aafrika Vabariigi haldusjaotus -
Komoorid
Araablased tundsid Komooride saarestikku kui جزر القمر (Juzur al-Qumur), mis tähendab 'Kuu saari.' -
Kongo Demokraatlik Vabariik
Kongo DV paikneb Kesk-Aafrikas. Kolmandik maast on põhja pool ekvaatorit. -
Kongo Vabariik
Kongo Vabariik jaguneb 12 departemanguks (Bouenza, Brazzaville, Cuvette, Kouilou, Lékoumou, Likouala, Lääne-Cuvette, Niari, Plateaux, Pointe Noire, Pool, Sangha). -
Madagaskar
Madagaskar (malagassi Madagasikara; ametliku nimega Madagaskari Vabariik, varem Malagassi Vabariik ja Madagaskari Demokraatlik Vabariik) on riik Aafrika idarannikul India ookeanis. Ta asetseb 12. ja 25. lõunalaiuse ning 43. ja 50. idapikkuse vahel. -
Mali
Mali on merepiirita riik Lääne-Aafrikas. Malil on maismaapiir seitsme riigiga: põhjas Alžeeriaga, idas Nigeriga, lõunas Burkina Faso ja Elevandiluurannikuga, edelas Guineaga ning läänes Senegali ja Mauritaaniaga. -
Maroko
Marokol on pikk Atlandi ookeani äärne rannajoon, mis Gibraltari väinast möödudes jätkub Vahemere ääres. Naaberriigid on Mauritaania edelas ning Alžeeria idas ja kagus (piir Alžeeriaga on kinni). Vahemere rannikul on ka kaks Hispaania enklaavi Ceuta ja Melilla. Atlandi ranniku vastas on Kanaari saared ja põhja pool teisel pool Vahemerd on Hispaania. -
Mauritaania
Mauritaania sai nime Põhja-Aafrikas asunud antiikaja piirkonna Mauretaania järgi. Mauretaania järgi on nimetatud ka maurid. Kuid Mauritaania ja Mauretaania maa-ala ei kattu ja ka maurid pole Mauritaania põlisrahvas. -
Mauritius
Mauritiuse nimi tuletub riigi suurima saare nimest. Madalmaade admiral Wybrand van Warwyck nimetas 1598 Mauritiuse saare Madalmaade asehalduri, Nassau printsi Oranje Mauritsi järgi. -
Mayotte
1974 ja 1976 toimunud referendumitel otsustasid saareelanikud mitte liituda iseseisvate Komooridega, vaid jääda Prantsusmaa alluvusse. -
Niger
Riik on nime saanud Nigeri jõe järgi. -
Rwanda
Rwanda (ametlikult Rwanda Vabariik, varem ka Ruanda) on merepiirita riik Aafrika keskosas ekvaatorist veidi lõuna pool. Rwanda piirneb läänes Kongo Demokraatliku Vabariigi, põhjas Uganda, lõunas Burundi ja idas Tansaaniaga. -
Seišellid
Prantsuse kapten Corneille Nicholas Morphey nimetas saarestiku Prantsusmaa rahandusministri Jean Moreau de Séchellesi järgi. -
Senegal
-
Togo
Riik jaguneb viieks piirkonnaks: -
Tuneesia
Riik jaguneb 24 kubernerkonnaks. -
Tšaad
Riigi kõrgeim tipp on Tibesti mägismaal paiknev 3415 m kõrgune Emi Koussi vulkaan. Riigi põhjaosa hõlmab Sahara kõrb. Keskosas asub Djourabi kõrb. Läänepiiril asub Tšaadi järv. -
Ühinenud Araabia Vabariik
Egiptuse ametlik nimi oli Ühinenud Araabia Vabariik kuni 1971. aastani. Selle president oli Gamal Abdel Nasser. Riik kuulus ka Ühendatud Araabia riikide (ÜAR) ühendusse, mis kujutas endast suhteliselt nõrka liitu Põhja-Jeemeniga, ÜAR lagunes koos ÜAVga aastal 1961. -
Prantsuse Lõunaalad
Territooriumi pindala on 439 666 km², halduskeskus on Port-aux-Français. Sellest suurema osa moodustab Antarktikas asuv Adélie Land pindalaga 432 000 km². Ülejäänud saarte pindala on kokku 7 666 km². Saartel ei ole alalist elanikkonda, asustajate arv sõltub aastaajast. Ühelgi saarel pole sadamat, lennukitel on võimalik maanduda neljas paigas. -
Laos
Laos oli 1949. aastani Prantsusmaa protektoraat Prantsuse Indohiinas. -
Liibanon
Liibanoni elanikest on 57% muslimid (35% šiiidid ja 22% sunniidid), 36% kristlased ja 7% druusid (2001). -
Süüria
Süüria nimi on pärit Vana-Kreekast, kus nimetusega Σύριοι (Sýrioi) tähistati assüürlasi. Uuemate uurimuste kohaselt viitab Süüria nimi Assüüriale. -
Vietnam
Rohkem kui poole riigi aladest hõlmab tiheda metsaga kaetud Annami mäestik. Tihedama asustusega ja ühtlasi kõige tegusamalt haritavad alad paiknevad Hồng Hà ja Mekongi jõe ääres. -
Belgia
Belgia pindala on 30 688 km² ja rahvaarv on 11,4 miljonit. Pealinn ja suurim linn on Brüssel; teised suuremad linnad on Antwerpen, Gent, Charleroi ja Liège. -
Guernsey saar
Saare pindala on 63 ruutkilomeetrit. Guernsey on künklik, kõrgus merepinnast kuni 110 meetrit. -
Itaalia
Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari. -
Kreeka
Alates 1952. aastast on Kreeka NATO ja 1981. aastast Euroopa Liidu liikmesriik. Alates 1. jaanuarist 2001 kuulub Kreeka ka euroalasse. -
Luksemburg
Riigi nimi tuletub pealinna Luxembourgi kohal asunud väikesest Lucilinburhuci kindlusest. Saksa keeles tähendab sõna letze väikest ja burg kindlustatud hoonet, kindlust. Luksemburgi kindlust on ajaloos esmamainitud 963. aastal seoses ala läänistamisega krahv Siegfriedile. -
Monaco
Monacos on palju hasartmänguasutusi, kuid kohalikel elanikel ei ole lubatud seal mängida. Esimene, Monte Carlo kasiino, avati 19. sajandil. -
Prantsusmaa
Prantsusmaa pindala on 551 500 km², koos meretaguste piirkondadega 643 801 km². Pindalalt on ta Euroopas kolmas riik Venemaa ja Ukraina järel. Rahvaarv on 62,8 miljonit, koos meretaguste piirkondadega 68,1 miljonit. -
Vatikan
Vatikan sai suveräänse linnriigi õigused 1929. aastal, kui paavst ja Itaalia valitsus sõlmisid Lateraani lepingu. Vatikanis kehtib teokraatia. Vatikan on katoliku kiriku keskus. Riiki juhib absoluutse monarhina valitsev paavst. Alates Pius IX-st resideerivad paavstid Vatikanis ja alates aastast 1878 valitakse paavste ametisse Vatikanis peetavatel konklaavidel. Vatikani määrused ja korraldused avaldatakse itaalia keeles. -
Šveits
Põhjast lõunasse ulatub Šveits kuni 220 kilomeetrit, idast läände kuni 360 kilomeetrit. -
Ameerika Ühendriigid
Ameerika Ühendriigid koosnevad 50 osariigist, millel vastavalt riigi föderalistlikule süsteemile on osaline autonoomia. Osariikidel on õigus luua iseseisvalt majandus- ja kultuurialaseid kontakte teiste riikidega või välisorganisatsioonidega tingimusel, et need registreeritakse vastavas föderaalasutuses. Kaitsealased ja välispoliitilised küsimused otsustab ning lepingud tehakse ainult riiklikul tasandil vastavas ministeeriumis. -
Guadeloupe
Hõlmab saared Väikestes Antillides: Basse-Terre, Grande-Terre, La Désirade, Îles des Saintes ja Marie Galante. 2007. aastani kuulusid Guadeloupe'i haldusalasse ka Saint-Martini saare põhjaosa (Saint-Martin) ja Saint-Barthélemy, mis nüüd on eraldi territoriaalühendused. Tegevvulkaan La Grande Soufrière on Basse-Terre'i saare ja ühtlasi Väikeste Antillide kõrgeim mäetipp 1467 meetriga. -
Haiti
Haiti on endine Prantsusmaa koloonia, mis kuulutas end iseseisvaks Ameerikas teisena (esimene oli USA). -
Kanada
Kanada on pindala (9 984 670 km²) poolest Venemaa järel teine riik maailmas. Maismaapindala järgi (9 093 000 km²) on Kanada maailmas neljas riik. Riiki ümbritsevad läänes Vaikne ookean, põhjas Põhja-Jäämeri ja idas Atlandi ookean. Kanada on ka maailma kõige pikema rannajoonega riik (202 080 km). -
Martinique
Kolumbus avastas saare 1502. aastal. Saarest sai Prantsusmaa asumaa 1635. Martinique'i majandus tugines kaua orjandusele, mis keelati alles 1848. aastal. -
Saint Vincent ja Grenadiinid
Riik hõlmab Saint Vincenti saare ja sellest lõunas asuva Grenadiinide saarestiku põhjapoolsemad väikesaared. Riik kuulub Briti Rahvaste Ühendusse. -
Saint-Barthélemy
Saare pindala on 21 km² ja rahvaarv 8450 (2007). Halduskeskus on Gustavia, mis sai nime Rootsi kuninga Gustav III järgi. Koos ümberkaudsete väikesaartega on territoriaalühenduse pindala 24 km². -
Saint-Martin
Prantsusmaa ja Holland sõlmisid kokkuleppe jagada omavahel saar 11. novembril 1648. -
Saint-Pierre ja Miquelon
Saared asuvad Kanada Newfoundlandi lõunaranniku lähedal. -
Trinidad ja Tobago
Riigi maa-ala koosneb 23 saarest, mille seas suurimad on Trinidad ja Tobago. Riigil on merepiir lõunas Venezuelaga, põhjas Grenadaga, kirdes Barbadosega ja kagus Guyanaga. -
Prantsuse Polüneesia
Halduslikult jaguneb Prantsuse Polüneesia viieks ringkonnaks: -
Uus-Kaledoonia
Saarte pindala on 18 576 km² ja 2014. aasta rahvaloenduse järgi elas neil kokku 268 767 inimest. Suurimaks linnaks ja ühtlasi halduskeskuseks on Nouméa. -
Wallis ja Futuna
Hõlmab kaks saarterühma kolme peasaarega: Wallis põhja pool ja Hoorni saared (Futuna ja Alofi) 260 km lõuna pool. -
Argentina
Argentina nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast argentum ('hõbe'), sest see väärismetall ajendas Argentina koloniseerimist. -
Prantsuse Guajaana
Guajaanast sai Prantsusmaa asumaa 1604. aastal. 1946. aastal sai ülemeredepartemanguks.